[KNR] Eesti kohanimeraamat

Alutaguse [alu‿taguse] ‹-sse ~ -le› Iis, Jõh, Vai – ajalooline maa-ala Ida-Viru maakonnas, 1241 Alentagh, Alentakæ; sks Allentacken.
● Alutaguse oli üks muinaskihelkondi hilisemate Iisaku, Jõhvi ja Vaivara khk alal. XIII saj oli Alutaguse läänenaabriks Askælæ (hilisem Lüganuse) ja edelanaabriks *Lemmu (Læmund). XV ja XVII saj on Alutaguse läänepiir nihkunud lääne poole, vastavalt Purtse ja Kunda jõeni. XIV–XVI saj jagunes ala Narva ja Vasknarva foogtkonnaks, mis 1591–1617 olid ühendatud Narva lääniks. 1617 liideti ala Ingerimaaga, 1704–1722 allus Alutaguse Peterburi kubernerile. Alutaguse põhjaosa on põliselt olnud asustatud eestlastega, lõunaossa on tulnud siirdlasi Peipsi tagant I aastatuhande II poolel ja XII–XIII saj. Iisaku ümbruse vene siirdlased eestistusid XIX saj-ks, vene elanikkond jäi püsima Narva jõe ääres ja Peipsi põhjarannikul. Vadjalased olid eestistunud juba varem. Alutaguse nime seletamisel on puudunud üksmeel, pole teada, mis on Alu-. P. Johansen ja L. Kettunen ning nende järel A. Moora on Aluvere puhul nime algusosale vasteks toonud isikunime Alo, Alu ja Kettunen on maininud seoses Alutagusega ka sm alho ’org, madalik’, mis on soome keeles suhteliselt uus sõna, vrd alhainen. Kettunen ei ole näinud põhjust eesti keeles rekonstrueerida vormi *alho. Seevastu A. Westrén-Doll võrdles sõnu alho ja alu ’soo’. Ka eesti keeles on alu-mine ’all olev’. F. R. Kreutzwaldi järgi oli Alu soonimi, M. J. Eisen ja O. Liiv on seda tõlgendanud Alu = soo ja viimati E. Tarvel on pidanud nende eeskujul sõna alu tähenduseks ’madal maa, soo’. Sõna alu on registreeritud ainult Valjalast ja sealgi vist kohanimeosana – liigisõnana veega täidetud lohu nimes, liigisõna võib tõlgendada kui ’alune’. Lüganuse idapiiril Aa külas asuv Alulinn oleks Kreutzwaldi, Eiseni, Moora ja Tarveli järgi ’soolinn’, selle ja sooala taga Lüganuse poolt vaadates olnuks Alutaguse. Maastikuliselt tõuseb Alutaguse lääneosa Tudu ja Oonurme suunas, moodustades nn soostunud üleminekuvööndi Alutaguse madaliku ja Pandivere kõrgustiku vahel. V. Lõugas on juhtinud tähelepanu Skandinaavia ruunikirjades esinevale alu-sõnale ja oletanud, et see tabulise ja maagilise tähendusega sõna on olnud kasutusel ka läänemeresoome rahvaste hulgas ja võiks olla Alutaguse nime lähtekohaks. Alulinna on ta pidanud kultuslikuks rajatiseks. Indoeuroopa laenuks on nime peetud varemgi. V. Reimaa on toonud nimele hulga kõrvutusi indoeuroopa keeltest, kuid on lähemalt põhjendamata jätnud, kuidas need seostuksid eesti kohanimega, temagi peab piirkonnanime kultuslikuks nimeks. Vrd Alu, Aluvere. – MK
EMS: I (2), 300; ENE-EE: I, 169; EO: 273–274; Joh LCD: 286; Kreutzwald 1838; Liiv 1928: 14; Lõugas 1978b: 10–11; Moora 1964: 16, 39; Reimaa 2007: 48; Tarvel 1999b: 39; Westrén-Doll 1921: 158–159

Iska [`iska] ‹-sse› Mih – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas (Koonga mõis), 1601 Issky Maddy (talupoeg Salevere küla all), 1638 Issekae Jac (talunimena), 1724 Iska Marde Hans, Iska Mert (talupojad Koongas), 1839 Jeska (talu), u 1900 Иска (talurühm).  A4
● 1977–1997 oli Salevere küla osa. Veel XX saj alguses on märgitud talurühmana, külana al 1922. Külanime tähendussisu kohta on raske midagi ütelda. Kui oletada, et nime aluseks võis olla talupoja lisanimi, siis vrd isekas : iseka. Vrd ka isikunime Issak ‹ Isaak ja sõna üsked ’pekstud, tuulamata vili’, viimasele viitaks u-line üleskirjutus 1731 Uska Peter. Vrd Üsse. – MK
EAN; KNAB; Rev 1601: 170; Rev 1638 II: 52; RGADA.274.1.182/5:15, 25, L 105p, 415p; RGADA.274.1.193:620, L 613p; Varep 1957: 53

Joonuse ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis harva Juunuse Mih – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas (Võrungi mõis), 1839 Jenose, 1923 Joonuse.  A4
● 1977–1997 oli ametlikult Salevere osa. E. Rajandi on Joonuse nime oletuslikult seostanud isikunimega Joonas, vrd ka joon : joone ’kriips, triip, jutt’, jõe joon ’jõevool’, karjala jonońe ’rada’. – MK
KN; KNAB; SK I: 53–54; Rajandi 2011: 88; Varep 1957: 52; ÜAN

Kuhu ‹`Kuhku ~ -sse› Mih – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas (Koonga mõis, Võrungi mõis), 1618 Koho Madiß, 1638 Kuhhi Januss, Kuhhi Juerri (talupojad Salevere külas).  A4
● 1977–1997 oli Salevere küla osa. Kuhu nimega vrd kohu ’kerkinud, käärinud ollus, käärimisel tekkiv gaas; vaht’, kohu mees ’kiitlev, upsakas mees’, kuhi ’hunnik’, kuhkar (kuhker) ’väike hunnik’. Siiski jääb nime tähendussisu hämaraks, võib-olla on ühendused sõnadega kuhi ja kohu hilisemad rahvaetümoloogiad. Külanimega seostub 1542 Koonga Salevere järgi mainitud vabatalupoeg Andres Kuchlane, nii et küla või vähemasti talu oli olemas juba XVI saj. – MK
BHO: 265; EMS: III (13), 445; Rev 1638 II: 52–53; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:45; Stackelberg 1928: 156

Käpa ‹-le›, kohalikus pruugis Käpä ~ Käpä‿`mäe Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Tsorona mõis), 1626 Pinnekepp Petrzy, 1630 Benniko Petter, 1638 Bennick Peter, 1684 Pinick Görgen, 1688 Punnikep (Penne) Jahn, 1731 Keppu Metza Iwan Jacob, 1805 Keppa Ado.  A2
● Käpa oli 1977–1998 Paloveere küla osa. Käpä ja Mõtsa talust koosnev väikeküla kuulus XVII saj Haanja mõisale, XVIII saj-st aga Vastseliina, hiljem Tsorona mõisale. Rückeri kaart 1839 näitab Mõtsa (Metza) nime, sellenimelisi talusid oli juba XVII saj mitu. Käpa nimi saab alguse lisanimest *Pinikäpp ’koerakäpp’, mis on kirjapanekutes ühe variandina lühenenud kujule *Peniku ja *Peni, aga mille variantidest on lõpuks võitnud üksnes järelosis Käpä. Rööpvariant Käpämäe on tekkinud tähistama kogu kõrgendikku, millel koos Käpä talust jagunenud taludega paikneb ka põline Mõtsa talu. – ES
EAA.567.3.180:5, L 4p;  EAA.308.2.178, L 1; EAA.567.3.181:30, L 29p; EAA.567.2.686:9, L 8p; Rev 1638 I: 172; Roslavlev 1976: 1, 12

Näpi ‹-le› Rak – alevik Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas, kuni 2017 Sõmeru vallas (Sõmeru mõis), 1726 Neppe Jürri (talupoeg Sõmeru mõisa all Aluvere külas), 1844 Neppi, u 1900 Няппи (küla).  B4
● Kuni 2007 Näpi küla. Näpi oli Aluvere tütarküla, seal on Rakvere Lihakombinaat ja mitu muud tööstusasutust, mistõttu asula muutus XX saj lõpuks alevikulaadseks. Aleviku idapoolne osa Näpi tee ääres kandis 1977. a-ni Näpi asundi nime. Nimi pärineb talupoja lisanimest, vrd linnunimetust nepp, näpp. – MK
ENE-EE: VII, 18; KNAB; Rev 1725/26 Vi: 122; Schmidt 1844

Paloveere2 [palo‿veere] ‹-`veerde ~ -le›, kohalikus pruugis ‹-`viirde› Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Tsorona mõis), u 1900 Пало, 1939 Palovere (talu).  A2
● Küla koondab enda alla metsatalud mitme mõisa piirialadel, nime andnud tuumikuks on Tsorona mõisa Palo talu, mille nime ei leidu veel 1805. a vakuraamatus, kuid mis oli olemas hiljemalt 1900. a. Sellest on XX saj I poolel eraldatud Paloveere (Palovere) talu. Külana esimest korda nimekirjas 1945. Paloveere põhjaosa on Varõssõ, ajuti olnud omaette küla. – ES
EAA.567.2.686;  EAA.2072.9.736, L 1; Eesti SK 10; Vene TK 42

Salavere1 ‹-`verre ~ -sse› Pha – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pihtla vallas (Kaali mõis), 1939 Salavere.  C4
● 1920. a-te alguses Kaali asundusest eraldatud küla, Salavere nimi võeti samas kohe kasutusele. 1977–1997 oli Kaali küla osa. Küla asub Kaali järvest pisut läänes. H. Ligi on Salavere külanime pidanud pseudoajalooliseks, nime autoriks aga F. v. Buxhövdenit. 1319 on kirja pandud külanimi Saltovere, mille asemele olevat Balti kohaleksikoni järgi tekkinud Kaali mõis (sks Sall). Ürikus on ilmselt kirjutus- või lugemisviga, peaks olema Sallovere. On ilmne, et 1319. a dokumendis mainitud küla ei asunud Saaremaal, vaid Läänemaal. Vrd Kaali, Salevere. – MK
BHO: 529; Buxhövden 1851: 114; EAN; Eesti VP; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); Kallasmaa 2012b: 60–65; KNAB; Ligi 1984: 292; LUB: II, 667

Salavere2 ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Salebre Mih – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas (Koonga mõis), 1534 Szallover, 1543 Sallover, 1624 Sallafer (küla Koonga mõisa all, külas talupoeg Sallastfer Juergen), 1638 Sallufer, 1797 Sallafer, kuni 2017 Salevere.  A4
● Nimi muudeti Saleverest Salavereks 2017, kui ühendatud Lääneranna valda sattus teinegi Salevere. Kirjapanekuis on nime teises silbis mitu korda a, mis eeldaks lähtumist sõnast sala. L. Kettunen toob lisaks sellele võimalikuks vasteks sale, nt sale mets ’hõre mets’, ja võrdleb veel Salatse nimega, mille algusosa lähtekohana näeb sõna salu. See on siinsegi nime puhul tõenäolisim. Salevere kirdeots on tuntud Tagakülana, mis oli 1930. a-tel eraldi küla. Vrd Salavere1, Salavere2. – MK
EO: 240, 313; Mellin; Rev 1624 PL: 16-17; Rev 1638 II: 52; Stackelberg 1928: 156, 225

Ullaste1 ‹-sse› Han – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Hanila vallas (Saastna mõis), 1539 Ullas, 1565 wllas Kallaffer by.  C3
● 1977–1997 oli Salevere osa. Ullaste on tõenäoliselt XVI saj tekkinud nimi, veel 1534 on külanimena märgitud Hempo, kus oli talupoeg Ollest Otte. 1539 on külanimeks Ullas ja esimesena on mainitud kümnikut nimega Hempo. Nimi lähtub isikunime Olav ~ Olaf mugandist. 1565 mainitud *Kalavere on olnud Ullaste naaberküla, esineb kaartidel veel viimati 1871 (Kallawer), praegu Kõera küla osa. Vrd Ula. – MK
EAN; KNAB; Schmidt 1871; Stackelberg 1926; Stackelberg 1928: 131, 211

Vendise [`vendise] ‹-le› Kär – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Randvere mõis, Tergema mõis), 1645 Wendise Mik (talupoeg Kär Mõnnuste küla all), 1798 Wentes (küla).  A3
● 1977–1997 oli Sauvere osa. Kärla khk-s on Vendise lisanimi olnud levinud ka praeguse Vendise lähedal Tergemal (1685 Wendise Hanß ja Vendese Laratz), samuti Mõnnustes ja Randveres. Lisanime varaseim kirjapanek on Mõnnustest, see võib olla sealt hargnenud praegusse kohta juba XVII saj, teisalt võidi Mõnnuste talupoega hüüda ka päritolu järgi. Külanime ja ka lisanime lähtekohaks on isikunimi Vent, mis tuleneb täisnimest Venceslaus. Vendise lõunapiiril, osalt Anepesa küla piires, on olnud Tergema mõis (XVI saj Terkimäggi, 1798 Terkimæggi); mõisa kohta on teateid XVI saj algusest. – MK
EAN; EM: 123; KNAB; Mellin; Rehepapp; SK I: 425, 489

Õepa [`õepa] ‹`Õepa ~ -sse› Mih – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas (Kõima mõis), 1601 Hepa (küla), 1624 Hoepe, 1638 Hoeper, 1797 Æpa.  A4
● Küla on kuulunud ka Koonga mõisa alla. 1977–1997 oli Salevere osa. Nime päritolu ei ole selge. Väärib märkimist, et XVI saj esines vabatalupoja lisanimena ametinimetus hovemeyer ’mõisavalitseja’ (Koonga külas Caupi hovemeyer, 1542 üksjalad Rabavere järgi Nicolas Heveste Meye ja Caup Heveste Meye). Ei saa otse väita, et külanimi oleks rahvaetümoloogia teel mugandunud sellest sõnast, kuid märgitagu, et vabatalupojad on andnud nime mitmelegi külale. – MK
EAN; KNAB; Mellin; Rev 1601: 170; Rev 1624 PL: 17; Rev 1638 II: 51; Stackelberg 1928: 154, 159–160